Reede õhtu. Eesti kohtub jalgpallis Belgiaga, taevasse kerkib täiskuu ja mina olen Regionaalhaigla (PERH) EMO-s, ehk erakorralise meditsiini osakonnas. Kell on 19.30, kui pargin auto parklasse ja sammun haiglauksest sisse. Ootesaalis on kümmekond hädalist, kes oma järjekorda ootavad.

Kohtun haigla kiirabikeskuse juhataja ning sel ööl valves oleva doktor Arkadi Popoviga tema kabinetis, mis muuseas on üsna sealsamas EMO keskel. "Kuidas siis on," uurin, kas täiskuu mõjutab meditsiinis midagi, eriti selles valdkonnas.

"Ei ole midagi hullu,“ räägib muhe tohtrihärra. "Tegelikult on meie jaoks kõige raskem päev hoopis esmaspäev, kui inimesed on terve nädalavahetuse oma hädasid kannatanud ja siis lõpuks sammud siia seavad. Kes siis kiirabiga, kes ise. Muidugi on see veidi frustreeriv, kui näed, et hädalisele saaks ja peaks abi andma hoopis perearst ning samal ajal mõni tõsisem teema selle pärast ootama peab, aga mida teha, meie asi on aidata. Nii nagu ka perearstid on valmis aitama, paraku aga eelistavad inimesed pahatihti väiksemagi probleemi korral kohe EMO-sse pöörduda,“ räägib Popov.

Joome tema kabinetis kohvi - siin on neli töölauda, paar tugitooli, üks diivan ning palju pabereid. Popov on erakorralise meditsiini süsteemis töötanud juba 1993. aastast. Regionaalhaiglas aga alates 1995. aastast ning 2008. aastast oli ta reanimobiiliosakonna ülemarst-juhataja. Kui 2013. aastal PERHis kiirabikeskus loodi, on ta seda keskust juhtinud. Kuna reanimobiiliosakond kuulus erakorralise meditsiini keskuse koosseisu, oli Popov koos keskuse juhataja doktor Vassili Novaku, õendusjuhi Tatjana Märtsoni, praeguse haigla ülemarsti ning toonase anestesioloogiakliiniku juhataja doktor Andrus Remmelgase ja paljude teistega ühes meeskonnas, et haigla X-korpuses ehitada sisuliselt nullist üles erakorralise meditsiini osakond. Nüüd aga käivad kolleegid teistest riikidest seda siin vaatamas, on kadedad ja üritavad seda kopeeridagi.

Popov räägib süsteemi detailsemalt lahti. Tänapäevane EMO omab mitut erinevat patsientide teenindamise ala. Lähtudes triaažikategooriast jaotatakse patsiendid nende seisundi raskuse alusel. Meie EMO jaguneb kolmeks üksuseks: intensiivravisaal, jälgimissaal ning vastuvõtukabinetid. Eraldi sissepääsud ja triaažiõe vastuvõtud on vastavalt sellele, kas patsient tuli kohale ise või tõi ta siia kiirabi.

Punasesse ja oranži kategooriasse kuuluvad kriitilises seisundis patsiendid, keda teenindatakse eelisjärjekorras. Selleks on intensiivravisaal. Veidi kergemas seisundis, kuid jälgimist vajavad patsiendid liigituvad kollase triaažikategooria alla. Need tuuakse kas kiirabiga või tulevad nad ise ning nad paigutatakse jälgimissaali. Nakkusohtlike patsientide jälgimiseks on eraldi isolaatorid. Kiiret meditsiinilist sekkumist mitte nõudvad patsiendid, kelle muredele leiaks paljuski lahenduse perearst, kuuluvad rohelise ning sinise kategooria alla. Neile osutatakse teenust ambulatoorse üksuse neljas erivarustusega kabinetis.

Näiteks Rootsis on nii-öelda privaatsem süsteem oma kabinettide ja boksidega, kus patsiendid on üksteisest eraldatud. Meil aga on USAga sarnane süsteem, kus patsiendid on ühes jälgimissaalis ja kardinatega eraldatud. EMOsse saabunud patsient saab kohe esmase abi kätte, siin tehakse kõik vajalikud uuringud, elupäästvad protseduurid – lahtise südamemassaaži tarbeks on isegi rinnakorv avatud.

Uuringutulemuste selgumisel ning arstliku konsultatsiooni järgselt otsustatakse edasine ravi, kas patsient vajab haiglaravi ja kui, siis mis osakonnas. Teine variant on, et patsiendi seisund on stabiliseerunud. Ta saab soovitused kaasa ja võib minna kodusele ravile, vajadusel perearsti jälgimisele. See on kõik selleks, et mitte kaotada väärtuslikku aega, mis sageli patsiendi jaoks on kulla hinnaga.

Ühes vahetuses on osakonnas tööl 25 inimest (arstid, õed, abilised), kes kõik on valmis saabuvat patsienti aitama, teda toetama ja tegema kõik selleks, et ta saaks vajalikku abi.

Popov märgib, et täiskuust rohkem mõjutavad neid palgapäevad ning ka ilus ilm. Popov paneb samas inimestele südamele, et nad tõsiselt kaaluksid, kas ikka iga peavalu või lukus kõrvaga on tarvis kohe EMO-sse tormata selle asemel, et probleem perearstiga koos ära lahendada. "Meil on siin ikkagi erakorralise meditsiini osakond, et osutada vältimatut abi ägedate haiguste, traumade ja mürgistuste korral! Ehk siis me peame aitama eluohtlike probleemidega inimesi. Sellest ka pikad ooteajad, kui inimene ise EMO-sse saabub, sest samal ajal tegeletakse näiteks kiirabiga toodud mõne tõsist abi vajava patsiendi elu päästmisega."

Ajame muhedalt juttu, kui heliseb tohtri telefon. "Ahaa, mitu minutit? Kaks, okei, me tuleme," lõpetab ta kõne. Tuuakse infarktikahtlusega mees. Läheme. Viskan viimase kohvilonksu hinge alla ja liigume osakonda.

Kiirabilüüsis on vaikne. Ei mingeid hääli. Ootame. Lüüsiuks kerkib ja sisse vuhiseb kiirabimasin. Sellest tõttab välja arst, kes annab Popovile kiire ülevaate. Arkadi vaatab EKG väljatrükki, kuulab arsti ja liigub koos patsiendiga, keda lükatakse raamil, otse intesiivravisaali.

Keskealine patsient on näost valge ja ilma meditsiiniharidusetagi on näha, et tal on väga halb olla.

PERH EMO

"Tere," ütleb talle Popov. Mehelt võetakse kiirelt analüüsid ja seatakse ta valmis edasisteks uuringuteks. "Ma kahtlen, et see infarkt on," mõtiskleb Popov vaikselt. Liigume edasi kompuutertomograafiasse. See on selline masin ehk inimkeeli keeruline röntgenaparaat, mis inimesi kiirelt läbi valgustab ja väga täpselt probleemi ära näitab. "Me ei hakka teda ju ometi kontrastainega piinama," räägib keegi ekraani taga. "Siin on ju probleem selgelt näha!"

Kõhunääre on tugevalt põletikuline ja see tekitab suurt valu. "Selge siis," ütleb Popov. Oigav patsient transporditakse kiirelt tagasi osakonda, kus ta jääb ootama kirurgi, kes on parajasti operatsioonil, lõikamas kedagi, kes samamoodi abi vajab.

Aga ega vaid kirurg tee tööd, rakkes on ka muud EMO töötajad. Samal ajal seotakse kellegi pead, keegi köhib verd, keegi on trepist alla kukkudes midagi ära murdnud, keegi lamab uuringute ootuses raamil ja keegi on kõrge vererõhu ja puperdava südame tõttu samuti tilgutite all pikali. "EMO-s vaikset hetke ei ole," räägib samal ajal patsiendi haigusloosse andmeid sisestav Popov.

Üks kõhunäärmepõletiku all kannatav patsient on suurtes valudes. Tema paremaks monitoorimiseks sisestatakse otsene arteriaalne vererõhumõõtmissüsteem, mis võimaldab suure täpsusega ja pidevalt mõõta patsiendi vererõhku, mis on eriti oluline šokis patsiendi raviks.

Kaunis ja töökas triaažiõde Gunel küsitleb järjekordset raamiga toodud patsienti.

PERH EMO

Mis teil juhtus? Kuidas te ennast tunnete, kas kusagilt valutab? Kõik need küsimused on selleks, et hinnata patsiendi seisundit ning panna paika triaažiprioriteet.

"Päris palju loeb meie töös ka nii-nimetatud kõhutunne, mis mõistagi kujuneb aastatega," räägib Popov. "Alles hiljuti oli juhus, kus mu hea kolleeg Vassili Novak sattus peale ühele härrale, kes oli tulnud kaelavaluga haiglasse uuringutele. Mees ise arvas, et magas kuidagi kaela ära. Ta tegi siis siin suitsunurgas suitsu ja ootas oma järjekorda. Temast möödus Novak, kes vaatas, et midagi on selle mehega valesti, ja palus tal kohe endaga kaasa tulla. Mees ise oli tagasihoidlik, et pole hullu, aga tänu arsti pealekäimisele ta siiski tuli. Ja mis selgus? Tal oli neelutagune ulatuslik mädakolle, millest oleks kiire meditsiinilise sekkumiseta saanud mõne aja pärast eluohtlik seisund, sepsis. Näe, puhas sisetunne ja kogemus aitas. Muidugi sai ta vajalikku ravi, kiiresti sekkumine päästis tõenäoliselt ta elu."

"Selleks tulebki osata hinnata ka inimese väliseid tunnuseid ja muidugi kuulata oma sisetunnet, mis aga ei ole kuidagi täiskuuga seotud," naerab Arkadi.

Samal ajal osakonnas

Kiirabid sahisevad vaikselt kohale, tuuakse erinevate probleemidega patsiente.

PERH EMO

On vanadaame, kes kurdavad vererõhumuresid ja puperdavat südant; on joomaseid tegelasi, kes on oma näo puruks kukkunud. Elu keeb nagu laevaköögis, võiks selle olukorra kohta öelda.

Triaažiõde Gunel tuleb telefoniga Popovi juurde. "Meil on elustamine - südameseiskumine kokku kuus minutit," annab ta teada. Popov annab vastavad juhised meeskonnale. Intensiivravisaalis pannakse kõik valmis, vajalikud masinad lülitatakse sisse, voodi on ootel.

Kiirabi vuhiseb kohale, raam lükatakse sahinal liikvele. Raamil on keskealine mees, endal käed püsti, ühe masina külge kinnitatud. Selgub, et tegemist on nii-öelda dr LUCASega ehk kunstliku südamemassaaži aparaadiga, mis sisuliselt ise rindkeret pumpab, hoides sedasi patsienti elus.

Patsient sõidutatakse kiirelt otse kardiointentsiivraviosakonda. Kiirabiarst Lilian Lääts kiidab aparaati LUCAS 2, see masin hoiab otsesõnu kokku kolme inimese töö ehk siis samal ajal saavad meedikud tegeleda paljude muude hädavajalike tegevustega, kui masin hädalist pumpab. See maksab hingehinda, aga see on iga senti väärt. Patsient viiakse kardiointensiiviravi osakonda ära, mina pöördun tagasi EMOsse.

Osakonnas seotakse, süstitakse, võetakse analüüse, suheldakse, korrastatakse voodeid, lükatakse raame. "Ei midagi erilist," räägib mulle Popov.

PERH EMO

"Kui enne südaööd ei juhtu midagi suurt, ei juhtu üldse midagi," on ta kindel.

Umbes samal ajal vuhiseb lüüsi kiirabi ja sellest tõstetakse välja raam, kus käeraudades ja ilmselgelt ebaadekvaatse käitumisega keskealine mees. Kaks politseinikku seisavad kõrval. "Mis juhtus," küsib triaažiõde.

"Hakkas bussipeatuses laamendama, muutus agressiivseks, ründas inimesi, alkoholi kiirtest joovet ei näita, arusaamatu," annavad politseinikud kiire ülevaate. Käeraudades meest hakkab küsitlema Popov. "Mis te nimi on? Kas te teate, kus te olete? Mida joonud olete? Kas teil valutab kusagilt?" Samal ajal katsub ta mehe peas olevat sinikat ning uurib väliseid tunnuseid. "Midagi imelikku on siin, kas ta on midagi tarbinud," mõtiskleb Popov valjult. Jätkatakse uuringutega.

PERH EMO

Kuidas aga uurida 130 kilo kaaluvat mehemürakat, kes on kõike muud kui lahke olemisega? "Te oleks pidanud teda seal bussijaamas nägema," räägivad politseinikud. Seda agressiivsust andis taltsutada. "Noh, teeme siis süsti," sõnab Popov.

Mehele pannakse kanüül ja umbes kolme sekundi pärast kostab korralik norskamine. "Keerame ta külili," räägib Popov. Mees keeratakse külili ning võetakse analüüsid. Et aru saada, mis temaga juhtus, viiakse norskaja kompuutrisse. Seal selgub, et pea on tal terve, luumurde pole. "Ju siis ikkagi mingi alkohol," mõtiskleb Popov, olles tagasi intensiivravisaalis, kus mees läbi hapnikumaski veidi oksendab.

Kell on veidi enne ühte öösel, kui lahkun EMO-st, ootesaal on inimtühi.

Taevas särab täiskuu ja Popov jääb intensiivravisaalis ootama viimati toodud patsiendi ärkamist, et teada saada, mis siis tegelikult juhtus. Hiljem saan tohtrilt teada, et analüüsid näitasid 3,3 promilli suurust joovet, lisaks veel teisi mõnuaineid. Hommikuks saab kuraasikas mehepoeg kaineks ja adekvaatseks, tunneb juhtunu pärast piinlikkust ning läheb koju.

EMO köögipoolt sedakorda mitu tundi jälginuna on minus süvenenud austus meedikute töö suhtes, miks mitte oma järgmises elus arstiks õppida.

FAKTOLOOGIA:

* Regionaalhaigla on Eesti suurim erakorralise meditsiini keskus, kus osutatakse erakorralist abi kõikidel erialadel, v.a oftalmoloogia (silmaarst), silmakirurgia, lastehaigused ning sünnitusabi.

* Vältimatut abi antakse ligi 80 000 patsiendile aastas, ööpäevas keskmiselt 220 patsiendile. Kõige intensiivsemad tööpäevad on esmaspäevad ning pühade järgsed päevad.

* Osakonnas töötab 212 inimest, vahetuses on 25 inimest ja vahetuse pikkus 12 tundi.

* Viivitamatut abi vajavad haigusseisundid, mille puhul tuleb pöörduda EMOsse või kutsuda kiirabi:

kindlasti otsige abi kui teil on tekkinud tugev, ängistav rinnakutagune valu, südamerütmihäired, tugev hingeldus, teadvuskaotushoog, verejooksud, jäsemete halvatus, kõnehäire, üle kolme päeva kestnud kõrge (üle 38,5 kraadi) temperatuur, äge kõhuvalu.

Vigastuste puhul luumurrud, haavad, põletused ja muud ohtlikud seisundid.

Kokkuvõtlikult, EMOsse pöördumine on põhjendatud ägeda haigestumise või vigastuse korral, mille puhul ravi viibimine võib seada ohtu patsiendi elu või põhjustada püsivat tervisekahjustust.