SUURES PILDIS: Üks Rio, kaks maailma ehk köisraudteega favelas ja Suhkrupeamäel
Rio de Janeiro on vastuoluline linn, selles ei kahtle keegi. Nii võib otse kõige suurema rikkuse kõrval kohata metsikut vaesust. Otsustasime külastada suurlinna üht populaarsemat vaatamisväärsust Suhkrumäge ja mitte just kõigile teada köisraudteed ühe vägivaldsema favela kohal. Kohad erinevad nagu öö ja päev. Ühe külastamise eest tuleb välja käia 30 eurot, teisega saab sõita nii palju kui süda lustib ning täiesti tasuta. Vaated on mõlemad juhul aga lummavad.
Suhkrupeamäele sõites avaneb esmalt vaade Rio kõige kuulsamale vaatamisväärsusele. Mõlemad on kohalike seas teadatuntud kui suured turismimagnetid ning tihti sinna ei satuta. Samuti tuleb neid külastades rahakotti päris korralikult kergendada, sest kummagi eest tuleb maksta ligi 30 eurot
Kohale viib Šveitslaste ehitatud köiraudtee. Mägi ise on 396 meetri kõrgune ja sinna viiv köisraudtee 1400 meetrit pikk.
Mäe otsa on paigutatud ka soovide tahvel kuhu iga mööduja head mõtted kirja panna saab. Mõnel juhul soovitakse ka ajaloo kordumist.
Enamasti möödub mäe otsas viibimine järjekordades seistes. Nii üles kui ka alla minnes.
Suhkrupeamäe üks suurimaid vaatamisväärsusi on imeväel üle mere maanduvad lennukid. Kohati tundub, et maandutakse merre, mitte lennurajale.
Liigume edasi järgmisele köisraudteele. Complexo do Alemão nime kandev favela on Rio kõige kardetum ja vägivaldsem. Ometi käib seal ka üksjagu turiste. Turvaliselt hoopis teistsugusest maailmast pildi saamiseks kasutatatakse 2011. aastal miljonite dollarite abil ehitatud köisraudteed. Kuna kohalikud seda just liiga omaks ei võtnud, on raudtee kasutamine tasuta.
See on elukoht südamlikele inimestele, kes võõrastele kohe parimad vaated kätte juhatavad aga ka suurtele narkojõukudele. Politsei patsifitseeris Complexo do Alemão kuus aastat tagasi. Tegelikult ei ole kohalike sõnul sellega midagi muutunud, pigem just hullemaks. Varem anti politsei tulekust teada teineteisele ilutulestikuga (et keegi õue ei läheks ja toas püsiks), siis nüüd toimuvad kokkupõrked politsei ja kohalike vahel tihedamini ja lennus on ka "juhuslikud kuulid." Just päev enne meie külaskäiku tappis selline juhuslik kuul sündmuste keskele sattunud vanema naisterahva.
2010. aasta andmetel elab siin ligi 3 ruutkilomeetrisel alal 21 000s kodus ligi 70 000 inimest.
"Praegu noored küsivad pilti, varsti võtavad," räägib meiega koos olnud carioca. Väga tihti ei käi favela'de noored koolides või kukuvad sealt lihtsalt välja. Kurb on ka see, et tegelikult ei huvita mitte kedagi, kus nad on ja millega tegelevad. Kui Eestis oleme harjunud, et alla 17-aastane noor otsitakse ka maa-alt üles ja aetakse kooli, siis Rios on isegi pigem vastupidi.
Igasugune sõprus on võimalik. Loomi leiab Complexo do Alemãost ehk rohkemgi kui inimesi. Koeri, kasse, kanu, isegi hobuse. Imekspandev on see, kuidas väikesel alal nii sõbralikult koos elatakse.
Riost ei leia kedagi, kellel poleks lemmikut jalgpalliklubi. Enamasti on selleks Flamengo. Nii ka Complexo do Alemãos.
Favela's üleliigset ruumi ei ole, seda ka mitte mänguväljakutele. Majad on ehitatud tihedalt üksteise kõrvale ja isegi pooleldi peale. Nii on noored leidnud mängimiseks alternatiivsed lahendused.
Kohaliku haigla kõrval parkimisplatsil on koha sisse võtnud ka hobune. Ega vaesel mehel väga milegiga kivimajade vahel maiustada ei ole, kuid hobune on favela' s vajalik. Ehk veel vajalikumgi kui auto, sest mõnest mäest pääseb üles vaid ühe hobujõu abil.
Vaade Complexo do Alemão tipust on võrratu. Parasjagu tähistab seal lohet lennutav poiss enda üheksandat sünnipäeva.
