Tallinnas näituse avanud Iraani sõjafotograaf: traagikat saab edasi anda ka ilma vereta
"42-aastane Fatemeh seisab oma ema ratastooli taga. Ta kaotas oma jalad kolm kuud tagasi, astudes maamiinile," on napp pildiallkiri pildil, kus end kangasse mässinud kuju seisab läikiva liikumisvahendi taga. Pildil vaatab otsa kolm kuud ilma jalgadeta olnud ema, kuid lisaks silmavaatele köidab pilku islami maailmale väga harjumatult, pea puusadeni üleskääritud burka alt paistev jalg. Kehakatte, mis on mõeldud naist jalatallani katma, võib aga üles käärida Fatmehi ema puhul küll, ilma et see ühtegi islami reeglit rikuks - sest säärejooksu asemel paljastab naine jalaproteesi. Maamiinid. Üks sõja järelmõjusid.
Sel nädalalavahetusel Tallinnas fotomuuseumis avatud näitusel tutvustab oma viimase nelja aasta projekti maamiini ohvritest end sõjafotograafina tutvustav Maijd Saeedi. Näituse avamisel võtame veidi aega, et mõtiskleda sõjast ja selle kajastusest pikemalt. Seintel olevad stuudiopiltidena näivad fotoportreed on Saeedi pildistanud üles tänavatel.
"Paljud on pildistanud otsest sõda - ma olen ise seda ka teinud. Aga sellest, mis jääb nn kulisside taha, ei ole eriti midagi tehtud. Nüüd, kus ma olen viimased aastad olnud Afganistanis ja sealset elu kõrvalt näinud, keskendusin sõju mõjude näitamisele," räägib Saeedi, kes kodumaal Iraanis ei või juba alates 2009. aasta valimistest oma erialal töötada.
Näituse ja esinemise I am Photographer festivalil aitas organiseerida fotograaf Kaupo Kikkas, kes soovitab neid fotosid kindlasti vaatama minna. "Ma ise nägin tema töid esimest korda Prantsusmaal ühel fotofestivalil. Sellel festivalil, kus on poolsada erinevat näitust, on mingil hetkel totaalne küllastumus kõikidest sarnastest nn tõsistest fotodest. Ja korraga on sõjakoledust edasi antud palju mõjusamalt."
Inimene Afganistanis: ta on ennekõike ikkagi inimene
Saeedile on oluline inimene - ta tahab näidata, mis on sõja taga. Palun tal mõelda ennast inimese rolli, kes ongi elanud kogu elu sõjaseisukorras, nii nagu elavad inimesed Afganistanis.
"Afganistan on riik, mis on olnud viimased 50 aastat sõjas. Kujutate ette, sõda on olukord, milles inimesed on üles kasvanud, nad ärkavad ja lähevad magama raketipaukude saatel. Nagu oleks sõda loomulik olukord," rääkis ta sellest, kuidas inimesed peavad õppima pideva sõjaga elama.
Tallinna näitusel on üleval seeria maamiini ohvritest. Kuid need ei ole nn action-kaadrid jala kaotamisest, vaid juba rahulikud portreed - pildistatud üles välistuudios. Saeedi stuudio on tegelikult tume kangas.
Ka foto emast ja tütrest valmis samasuguses kodukootud stuudionurgas:
Esimene põgenikelaager määras ameti
"Ma olengi igapäevaselt sõjafotograaf... see ongi minu töö alati olnud," räägib ta, kui istume fotomuuseumis ühte aknaorva. Tema kaaslane aitab tõlkida, sest Saeedi räägib ise ainult pärsia keelt. Aga veidi inglise keelt mõistab ta ka – kui näiteks küsida "Kas jood halal-šampust või ikka ei olegi moslem?" naeratab ta juba lõbusalt, sest saab naljast aru küll.
"Ma ei ole tõesti usklik," ütleb ta kenasti ka inglise keeles, selgitamaks väikest näituseavamisnapsu enda käes. Oma töösse sõjafotograafina ta aga usub.
"Olin saanud 18, kui sattusin Lahesõja põgenikelaagrisse. See oli minu jaoks otsustav kogemus, see oli niivõrd huvitav ja ma sain aru, et see on minu jaoks," oli asi kohe noorena otsustatud.
„Kunst kas on sinu sees kas olemas või ei ole. Seda ei oskust ei saa endale osta," on ta veendunud. Peab pausi ja kinnitab, et katsus ka koolis käia. „Jah, ma läksin ka ülikooli, aga ma tundsin, et see ei anna mulle midagi juurde ja ma tulin ära. Nii et olen pigem iseõppinud mees".
Afganistanis töötas ta rahvusvahelise fotoagentuuri Getty palgalisena; praegu valib erinevaid projekte ise, töötades vabakutselisena.
Sõjareporteri ametist on raske välja tulla
Saeedi on mõlemat teinud, nii pressitööd kui kunstilist fotograafiat.
"Mõlemad meeldivad: ma ei tahaks teha valikut. Kuid üldiselt peaks hetkel tõesti veidi hoogu ehk maha tõmbama sammu tagasi astuma..." laseb ta pilgul mööda galerii lage ringi ekselda. Tundub, et ta ise ka veel päriselt ei usu oma sõnu – kas on üldse võimalik rahulikumalt võtta, tagasi astuda? Kui oled pildistanud sõda, kas muud tööd ei tundu pärast enam tühised? Saavad need olla huvitavad, olulised?
"Tuleb proovida. Mõtlen selle natuke tagasitõmbamise all just seda, et mitte olla ainult eesliinil, vaid vaadata ka järelmõjusid ja olukorda suuremalt. On oluline näidata seda, kuidas muutub inimeste elu sõjaga," räägib viimased neli aastat Afganistanis töötanud fotograaf.
Saeedil on kodus Iraanis vanemad, kes poega koju ootavad, kuid oma peret pole neljakümneseks saav mees veel loonud. Ju ei ole tõesti eluohtlik amet seda soodustanud.
"Küllap jah, olen töönarkomaan!" vastab ta naerdes päras mõningast mõtlemist, kui termin saab talle pärsia keelde tõlgitud. "Tegelen fotograafiaga rahu nimel - ma siiralt loodan seda. Ma tahaksin esile tõsta, et me ei unustaks inimlikkust ja inimest sõjast. Inimene on ka sõjas inimene, mitte objekt.
Kuid ons sel kõigel mõtet ikka? Me ju ei suuda sõdimist maailmas lõpetada kunagi?
"Jah. On. Me peame ikkagi selle nimel pingutama, sest see on ainus õige viis ja me peame seda tegema."
Näitus Tallinnas Fotomuuseumis on avatud 6.maini. Teisi Sajeedi töid näed "I am Photographer" festivali kodulehelt!
