SUURES PILDIS: Põgenikud Eestis: kõige tähtsam on, et siin on turvaline
Vara reede hommikul pressibussile jõudnud, jäin kohe magama ja ärgates avanes bussiaknast vaade pooleldi valmisehitatud majale ning taamal põhjaranniku tuultest jõudu saavatele tuulikutele – selge, et olime jõudnud Ida-Virumaale.
Esmajoones viidi meid Pannjärve spordikeskusesse seminarile, kus soome-rootsi päritolu Juni Berglund rääkis meile migratsiooniprobleemidest, näitas visuaale ja andis maitsta põgenikelaagri toitu. Muuhulgas ka tugevalt alatoitunud lastele mõeldud pähklipastat ja kuivtoit BP-5.
Võrreldes põhjanaabritega on Eestis varjupaigataotlejaid vähe, eelmisel aastal oli neid 67. Täna elab varjupaigataotlejate keskuses kümmekond elanikku.
Jätkasime oma sõitu Illuka poole, fotohuvilised said pildistada Ida lumiseid katuseid.
Varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus asub Ida-Virumaal, Illuka vallas Jaama küla taga metsas; lähim linn on Jõhvi, mis asub 50 kilomeetri kaugusel.
Illukale jõudes viidi meid kööki, kus majarahvas vaaritas. Kohe jäi ajakirjanike tähelepanu keskele lõbusas särgis must mees nimega Ivrahim Elevandiluurannikult.
"Ma pole ise Odessas käinud," seletas ta kirja oma kollasel särgil.
Lõbusas tujus afgaan Ismaila keetis riisi ja tahtis eesti keeles minuga rääkida. Eks meie jutt veidi konarlik tuli, aga meeleolu oli hea:
Arvutiruumis istuv must mees Kamerunist ei viitsi minuga suhelda ega ka pildile jääda.
"Teist pole mingit kasu," on ta veendunud.
"Ma mõistan sind," vastan ja näen, et mees rahuneb. Räägime elust Eestis ja sellest, et suure külmaga pidi kaks jopet toas seljas olema. Lõpuks saan loa pildistada teda eemalt.
"Kõige tähtsam on minu jaoks see, et tunnen end siin turvaliselt," ütleb mees.
Kuna oleme ju pressireisil, siis teevad ajakirjanikud köögis agaralt tööd.
Ivrahim on oluliselt seltskondlikum kui mees arvutiruumis. Nii näitab ta lahkelt kõigile oma tuba.
Koridorides märkan palju inglisekeelseid sildikesi. Muuhulgas annab administratsioon oma elanikele teada, et neile, kes eesti keele tunnis ei käi, bussisõidu raha ei hüvitata.
Põgenikekeskuse ühistubades on üleval aga hulgaliselt valvekaameraid.
Köögis on vahepeal valminud toit, mida külalistele pakutakse. Seda on igaüks valmistanud vastavalt oma maitsele. Nii podisebki pliidil afgaani riis ning kameruni meeste liharoog, ukrainlased valmistavad aga suure koguse pliine.
Ismaila on oma riisi valmis saanud ning peagi on kaetud laud, kuhu on oodatud ka ajakirjanikud.
Jätan seltskonna sööma ja kasutan seda võimalust, et vaadata platsil asuvate teiste hoonete juurde. Sama suur lisahoone on täiesti tühi ja eemal asuv kontor on tänaseks töö lõpetanud. Krundi ääres asuval männipuul on satelliidiantenn, mis vahib üle tühja välja mustava metsa poole. Vaikus ja rahu.
Mu kaaslased on kapsarullide, pliinide ja riisiga lõpetanud. "Tõesti väga maitsev oli," kiidab üks preili ja mitmed mõmisevad empaatias.
Koos meiega istub ootamatult bussi ka afgaan Ismaila. Jõudes lõpuks Tallinna, Lasnamäe kanalisse, küsin temalt kuhu ta läheb.
"Mustamäele!" Olgu. Head teed, inimene.
Vaata fotogaleriid!
